Meeskonna ajaloo üks edukamaid hooaegasid
Kohe-kohe on vormeli FEST18 hooaeg ametlikult läbi saamas. Uue meeskonna värbamine käib ning FEST19 on juba täiskiirusel arenduses. Kui FEST18 teekond ametlikel võistlusradadel on läbi saanud, siis messid, seminarid ja koolide külastused ootavad alles ees. Kavatseme väga laialdaselt vormeliga väljas olla ning tutvustada seda, millega oleme hakkama saanud. Juba kahe nädala jooksul on meid võimalik näha nii TTÜ100 ürituste raames, kui ka koos TTK-ga Tallsinki – Monte Carlo elektriautode maratoni stardis.
Kuidas meil sel hooajal läks?
Kahtlemata võib öelda, et tegu oli väga eduka hooajaga – meeskonna ajaloo ühe edukaima kui mitte kõige edukama hooajaga.
Nüüd kõigest detailsemalt.
Aasta alguses seadsime endale väga kõrged eesmärgid, mida samm-sammult asusime täitma. Nagu ikka prototüüpimise puhul, tekib tagasilööke ja muresid. Vormeli arenduse tsükkel käib probleemist probleemini . Küsimus ei ole, kas mõni probleem tuleb, vaid millal ja kui suurelt. Oluline on nendega kiirelt ja operatiivselt tegeleda – see õnnestus meil hästi.
Oli hetki, kus mitmed tagasilöögid kuhjusid ning purunesid detailid, mille puhul ei oleks osanud ette kujutadagi, et ka see saab katki minna. Nendel hetkedel paistis välja meeskonna tugevus. Keegi ei andnud alla, keegi ei loobunud. Tuli lihtsalt veel rohkem vaeva näha, tööd teha ja veel targemalt tegutseda.
Valatud higi, veri ja pisarad ning unetud ööd tasusid ennast ära juba esimesel etapil Itaalias, kus meil õnnestus saavutada üldvõit. Me olime õnnelikud kiire vormeli üle, kuid veel õnnelikumad selle üle kui tugevad me meeskonnana oleme. Suurepärased tulemused kaitsmisaladel peegeldasid seda, nii Itaalias kui ka järgnevatel etappidel.
Itaaliast sõitsime otse Ungarisse, kus toimus hooaja teine etapp FS East. FS East`is oli konkurents veelgi tihedam kui Itaalias. See meid ei heidutanud – äsjasest üldvõidust oli motivatsioon laes ning taaskord õnnestus teha väga hea võistlus. Tasuks üldarvestuse teine koht.
Peale FS Easti oli nädalane võistluspaus. Puhkusenädala veetsime Ungaris, kus testisime taaskord vormelit, valmistusime kaitsmisaladeks ning seadsime nii meeskonna kui ka tehnika taas võitlusvalmis.
Kolmas etapp viis meid Austriasse, F1 ringrajale Spielbergis. Austria võistlustel polnud meil õnnestunud starti pääseda 2014. aastast saadik. Tegu on eksklusiivse võistlusega, kuhu valitakse vähe meeskondi, kuid meeskondade tase on väga kõrge – kõik tipud olid esindatud. Eelneva kahe etapi eduga olime lisaks heale enesetundele kaela saanud ka favoriidi koorma. Võistlusalad õnnestusid hästi, olime stabiilselt tugevad nii rajal kui ka kaitsmistel.
Järjekordne üldvõit jäi millimeetrite kaugusele. Peale kõiki võistlusalasid olime juhtimas, konkurendid soovisid meile võidu puhul juba õnne, kuid võistlusjärgses tehnilises kontrollis avastati turvaahelas väike viga.
Üks lüliti, mis peab rakenduma, kui piduripedaal põhja läheb, ei rakendunud. Varasema pedaalide seadistamisega oli nupp mõne millimeetri paigast nihkunud. Viga, mis ei andnud meil rajal mingit eelist, oli piisav disklahvi saamiseks. Reeglid on reeglid. Meeletult valus ja rumal viga, mis jääb ilmselt kummitama veel väga pikaks ajaks.
Kätte jõudis võistlusreisi viimane nädal ja viimane võistlus. Olime teel olnud juba viis nädalat ning jõudnud võistluspaika Saksamaale Hockenheimi F1 ringrajale. Üritasime Austrias juhtunut peast pühkida, kuid samal ajal õppida sellest nii palju kui võimalik. Lõpuni see siiski ilmselt ei õnnestunud. Oli näha, et nii meeskond kui ka vormel väsivad. Pikk võistlusreis hakkas meid murdma. Üha rohkem paistis välja Kesk-Euroopa konkurentide eelis, kes said oma baasides etappide vahepeal puhkamas käia samal ajal kui meie olime ratastel juba viiendat nädalat järjest. Saksamaal suutsime kuni viimase alani enda jaoks keskmisel tasemel võistelda, kuid siis tegime vea ning katkestasime kestvussõidu.
Aeg oli sõita tagasi Eestisse. Koju jõudnud, olime pool päeva Tallinnas ning siis liikusime edasi Baltic Openile, mis seekord toimus Tartus. Baltic Open on rohkem meelelahutusüritus, kus ei ole kaitsmisalasid ning kus võib võistelda ka vanade vormelitega. Balticul sai palju sõita, juhtida proovisid ka noored insenerid ise, kes selle vormeli on ehitanud. Põnevas lõpuduellis õnnestus Tšehhi meeskonnal meid edestada. Lisaks võidukarikale kaasneb Baltic Openi esimese kohaga järgmisel hooajal etapi korraldusõigus. Nüüd on ka meeskonna vanadel vormelitel põhjust tuleval aastal Eestimaa tolm ratastelt pühkida.
Tegu oli meeldejääva hooajaga. Meeskond ja vormel jõudsid taas uuele kõrgemale tasemele. Kuigi viimasel kahel suurel võistlusel väikese ebaõnne tõttu meie tulemus „paberil“ ei olnud nii väärtuslik kui lootsime, siis tegelikult see ei olegi kõige peamine. Vormeli ehitamisest saadud kogemuste, teadmiste ja tutvuste väärtust ei langeta miski ning just see on oluline. Samuti tõestasime, et Eesti haridus, inseneeria ja FS Team Tallinn kuuluvad maailma tippu.
Suured tänud ja kummardus kõikidele toetajatele, kelle saatel ning abil oli meil võimalik üliedukas hooaeg läbida! Koos FEST18-ga lähen peale neljandat aastat meeskonnas tegutsemist erru ka mina, et anda teatepulk edasi uuele näljasele meeskonnale, kes värskete ideede ja mõtetega tüürivad kindlasti järgmiste võitudeni.
Aitäh, aitäh kõikide nende aastate eest!
