Eesti esimene elektrivormel: VOL2

Aasta 2014 on taas FS Team Tallinna jaoks märgilise tähendusega. Eelmisel aastal sai toetajate survel vastu võetud otsus ehitada esmakordselt elektrimootoriga vormel, mis juba samal hooajal Ungarisse esimestele võistlustele jõudis. Nagu mäletada võite, ei möödunud võistlused just kõige edukamalt – kestvussõit, mis on sisuliselt dünaamilistest võistlusaladest kõige keerulisem ning suurima kaaluga, tuli meil pooleli jätta. Probleemiks akude ülekuumenemine ja akuelementide lõhkipaisumine. Äsjalõppenud hooajal, kõigest aasta hiljem, tuli esimene üldvõit. Aga nüüd juba kõigest järgemööda.

Algas kõik 2013. aasta sügisel. Olime just jõudnud tagasi Ungari võistlustelt. Meil oli käes FEST13. Auto, mis igatpidi viimistlemata: raam ja katmik värvimata, igalt poolt kirvemeetodil modifitseeritud… Meie tavapärasest viimistluskvaliteedist polnud märkigi. Akuelemendid olid lõhkipaisunud, lekkisid ja levitasid ebameeldivat lõhna. Ei olnud meeldiv vaatepilt, kuid kujutluses nägi igaüks meist meenutust sellest autost rajal. Loom! Muud pole öelda. Kaalub meeletult palju. Oma peaaegu 260 kg-se kaaluga on FEST13 raskem isegi FS Team Tallinna kõige esimesest vormelist, FEST08-st. Aga minekut on sellel loomal rohkem kui küll. Sellest innustatuna sai Ungaris välja lubatud: “Oleme siin sel aastal, et võita järgmisel aastal!” Optimistlik, kas pole.

Tulid uued liikmed, tõid uue kuhja motivatsiooni ning töö elektrivormeli kallal jätkus. FEST13 võeti pulkadeks lahti. Raam tehti lagedaks ja pandi tallele. Võistlusreeglid nõuavad, et iga uus auto erineks eelnevast märgatavalt. See tähendas uue raami konstrueerimist ja andis võimaluse parandada, parendada või sootuks välja vahetada mitmeid komponente, mis eriti hästi (või mitte üldse) ei töötanud. Elektroonikud asusid igatahes mühinal tööle. Koodiridade, trükkplaatide, LEDide jms arv, mida need mehed kirjutasid/disainisid/paigutasid/valisid, oli meeletu.

Pärast ligi pool aastat kestnud tööd sai 2. märtsil kell 00:25 FEST14 ratastele. Raam oli valmis ja suurem osa vedrustuse komponentidest külge pandud. Sellele suursündmusele järgnes veel enam kui kuu aega aktiivset rabelemist (ja tolliga akude teemal jagelemine!) ning 27. aprillil oli auto lõpuks sõiduvõimeline. Väga uhked olid need esimesed ringid TTK parklas hilistel öötundidel (jumal tänatud, et elektrivormel on hääletu – muidu oleks ilmselt naabritega jälle tülli läinud). Ja sellega oli taas üks väga oluline verstapost seljataha jäetud. Nüüd järgnes testimisperiood ja võistlusteks valmistumine.

Testperiood ei kulgenud valutult. Viit meie meeskonnaliiget hakkas kummitama ajateenistusse kutse. See tähendas, et tööd tuli teha, vaeva näha, aga võistlustele tulemine pidi nende jaoks ära jääma. Meeskonna jaoks oli olukord väga pingeline, kuna tegemist oli meie jaoks väga vajalike inimestega, kellele me iga hinnaga püüdsime pikendust välja kaubelda. Pinge all ja unetute ööde mõjul murdus nii mõnigi ja tehti päris kulukaid apsakaid. Nii sai näiteks mootori kontrolleri pingetaluvust testitud. Teame nüüd näiteks, et 600 V on kontrolleri jaoks ilmselt liiga kõrge ja kui tahta kontrollerit veel kasutada, siis sellist pinget ei tasu enam proovida 🙂 Õnneks sõbrad Lätist aitasid. Mehed tegelevad elektrilise võidusõiduauto arendamisega ning kasutavad samu mootoreid ja kontrollereid, mis meiegi. Neil vedeles mõni nurgas…

Ka laadija andis ühel hetkel otsad. See tähendas, et akudele oli laadimise ajal lapsehoidjat vaja. Õnneks olid meil spetsalistid olemas ja asi sai korralikult aetud. Testid edenesid, kuid olid bensiinimootoriga vormeliga võrreldes lühemad – just nii pikad, kui akudes vunki oli. Elektroonikast “kala” otsides ja mehaanikat timmides jõudsid aina lähemale võistlused. Esimene neist meie oma kodus, Eestis. Meie aukohus oli korraldada Baltic Openit ja otsustasime selle läbi viia Põltsamaal. Ilus väikelinn, kus meile sobiv kardirada otse linnapiiri taga olemas.

Baltic Open oli väga huvitav. Kokku oli võistlustel autosid veidi alla 20, kuid sõidurõõmu oli kordades rohkem. Lisaks tavapärastele sõidualadele toimusid ka reaktsioonikiirusest sõltuv kiirendus ning superslaalom (nagu aasta varem meie põhjanaabrite juures). Eesti oli esindatud tervelt NELJA vormeliga. Võitsime reaktsioonikiirenduse ja teise sprindi, kus rajaelemendid olid osalevate meeskondade valitud. Mõlemad võidud tõi koju FEST14. Kestvussõit aga jäi pooleli, kuna vihmavesi pääses sinna, kuhu poleks pidanud, ja auto jäi rajale seisma. Kastanid tõid tulest veteranid, kes FEST10-ga üldvõidu noppisid! Aga kahjuks järgmisel aastal Balticu-karussell Eestisse ei tule. Sellise ürituse korraldamine on väga suur töö ja sellepärast loovutame selle au rootslastele või taanlastele, kes samuti võistlustel poodiumikoha pälvisid.

Baltic Openi ja Euroopa võistlusreisi vahele mahtus veel üks lahe sündmus. Nimelt sel aastal esmakordselt on meil meeskonnabuss, mille ristisime Ivariks. Ivari andsid meie kasutusse toredad Viking Motorsi inimesed, kes avasid meile ja meie sõpradele/toetajatele oma salongi uksed ja korraldasid piduliku FEST14 esitluse. Kohal oli palju telekaameraid ja olime õhtustes uudistes peaaegu igas Eesti telekanalis. Meil oli väga hea meel ja see andis suure motivatsioonilaengu võistlusreisiks.

Esimene sihtkoht – Austria. Jahe ilm, muda ja jubedalt palju saksa keelt. Võistlused olid rasked. Lausa väga rasked. Saksalikult karmid nõudmised ja reeglite järgimine, kuid oluliselt jäi vajaka saksalikust kindlameelsusest ja selgusest. Üks ütleb ühte, teine hoopis midagi muud. Igatahes algas kogu asi esimesel võistluspäeva tehnilise kontrolliga. Ja jätkus sellega õhtul. Ja järgmisel päeval. Ja järgmisel õhtul. Kõik kontrolliti piinliku täpsusega üle. Kõige suuremaks probleemiks sai TSAL ehk eestikeeli elektriautole omane vilkur, mis annab märku, kui auto jõuajam on pingestatud. Nimelt polnud see igast küljest reeglites sätestatud tingimustel näha. Lahendasime olukorra pleksiklaasist läbipaistvate tiivaotsaplaatidega, kuid see lahendus ei sobinud. Lõpuks tuli tagatiiba lihtsalt oluliselt madalamale lasta.

Kui tehniline kontroll lõpuks läbitud sai, siis muu üldiselt sujus. Kaitsmised said tehtud, sõidud sõidetud ja võib öelda, et kõige suurem üllatus ootas ees autasustamisel. Saime 2. koha auhinna energiatõhususe eest! Olime kestvussõiduks kindluse mõttes võimsuse väga maha keeranud, et kindla peale lõpuni jõuda, ja sellepärast jäi suur osa akude mahtuvusest kasutamata. Saime ka 3. koha karika skid pad‘i ehk kurvisuutlikkuse katse eest. Kokkuvõttes tuli 5. koht. Pole paha! Pole üldse paha…

Järgnes Ungari võistlus. Ungari kohta väga jahe ilm, vihm, kuid selle eest “Oh Yeah-mees” oma tavapärases headuses! Tehniline kontroll läks paremini, meid lasti rajale läbipaistvate tiivaotsaplaatidega. See tähendas oluliselt paremat aerodünaamikat kui Austrias. Kaitsmised ja sõidualad läksid suhteliselt hästi, kuid kestvussõit see-eest mitte. Algus oli paljulubav. Saime Austriast õpitu põhjal keerata võimsust juurde ja auto lausa lippas rajal – ikkagi kiireim elektriauto kestvussõidus. Juhivahetus toimis kui kellavärk, auto startis taas rajale ja pärast paari ringi võeti maha. DNF. TSAL ehk vilkur ei töötanud. Kuna tegemist on olulise ohutusvarustusega, ei lubatud meil sõitu jätkata. Sellest jäi suhu veidi kibe maik, kuid polnud aega pisaraid poetada – ootas järgmine võistlus.

Viimane sihtkoht – Itaalia. Lõpuks ometi soe, päike ja palju “itaaliakeelset” kätega vehkimist. Nüüd oli meie viimane võimalus oma sisuliselt esimese elektrivormeli võimekust tõestada. Kõik läks juba algusest peale väga hästi: staatilised kaitsmised olid eeskujulikud, disaini ja äriplaani kaitsmisel saime finaali. Ka sõidualad sujusid – autocross‘is ehk n-ö kvalifikatsioonisõidus olime kiireim elektriauto. Auhinnatseremoonia tõi taaskord üllatuse. Saime eriauhinna ohutu ehk täpsemalt sõitjat kaitsva disaini eest. Auhinnaks elektilise roolivõimu plastikust prinditud koopia (auhinnapildil paremal punasel alusel). Aga kõige-kõige tähtsam saavutus oli siiski üldvõit elektrivormelite arvestuses! Jah, tšempionid Itaalias ametlikul Formula SAE võistlusel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et äsjalõppenud hooaeg on olnud äärmiselt edukas. Meie esimene elektrivormel tõi juba oma teisel võistlusaastal üldvõidu. Siinkohal on sobiv hetk kiita tublisid meeskonnaliikmeid, tänu kellele kõik see võimalikuks sai! Loodame, et uuel hooajal tulevad uued ja VEEL tublimad!